Füüsilistel ja vaimsetel oskustel on tegelikult väga palju ühist. Mõlema puhul võtab oskuste õppimine aega, mõlemat tuleb harjutada ja enne täielikku õnnestumist tuleb ette ka palju ebaõnnestumisi.
Kui me räägime ärevusest ja närvidest, siis ma usun, et meil kõigil on olnud hetki, mil need ootamatult kuskilt välja ilmuvad - ühel hetkel tunneme end lõdvestunult ja rahulikult ning järgmisel hetkel oleme närvilised ja ärevad.
Siinkohal on tähtis mõista, et see tunne tähendab kahte asja - ESITEKS, seda, et sa hoolid ning TEISEKS, et sa oled ärkvel! Sul ei teki ju ärevust, kui istud diivanil ja vaatad telekat või kui teed midagi, millest vähem hoolid ja mis pole nii südamelähedane.
Ärevus tikub ligi ikka siis, kui teed midagi, mis paneb su silmad särama ning mis esitab sulle väljakutset!
Äkki tuleks vaadelda närve ja ärevust hoopiski kui aju soojendust? Me kõik teeme ju sooja, enne kui hakkame treeninguga pihta või enne kui võistlema hakkame, et keha füüsiliseks
pingutuseks ette valmistada. Miks ei võiks siis see sama printsiip kehtida ka meie ajule ja vaimsusele?
Võtame näiteks situatsiooni, kus sa tunned kerget ärevust enne mingit konreetset sooritust, olgu selleks treening situatsioon või võistlused. Ning hetkel mil sa oma ärevuse ära tunned, tikuvad ligi mõningad mitteabistavad mõtted, näiteks:
‘ma ei ole selleks valmis’,
‘issand, ma hakkasin pabistama, see küll hea ei ole’,
‘kui ma nüüd feilin on maailma lõpp’,
‘ma ei ole närvis, ma ei ole närvis, ma ei ole närvis…’
Need mitteabistavad mõtted võimendavad aga seda ärevust ning tõenäoliselt takistvad su sooritust ning paratamatult mõjutab see ka Su tulemust.
Mida aga võiks katsetada?
Järgmine kord, kui tunned, et ärevus tikub ligi, ära võta seda kui negatiivset implussi, vaid võta seda kui aju märguannet, et ta on valmis sinu sooritust toetama - ta lihtsalt ‘teeb sooja’ ja ‘venitab’ end enne 'suurt sündmust'.
Comentarios